Olgu siis minulgi võimalus laevaga Rootsis ära käia. Kuna päev enne reisile minekut suutsin oma passi ära kaotada ja ID-kaarti kui sellist mul veel polegi ,siis olin parajalt närvis ,kas üldse laevale saan. Minema pidin siis koos emaga kes sai piletid tasuks oma ajutise töö eest seal laevas (M/S Victoria) . Laupäeva õhtul sõitsime emaga linna , et veeta öö ema üürikorteris Keila -Joal ühes väikeses armsas ühiselamus. Järgmiseks päevaks kutsusime sadamasse ka ema sõbranna, nö varureisijaks juhuks kui ma tõesti ilma isikut tõendava dokumendita laeva ei pääse. Sõbranna jäi maha:D Mina sain laeva. See meenutas natuke juba seda saadet, kus kaks inimest võistlevad selle nimel kes reisile saab:D Ainult et võistlust ei olnud. Oli ainult närvesööv teadmatus ja ootamine.
Laeva saime pooletist tundi enne kuute õhtul, mil laev väljuma pidi. Victoria on suur ja võimas. Kindlati on ka suuremaid aga minul jäi auisalt öeldes küll karp lahti. Kui aknast mitte välja vaadata,võib ära unustada ,et oled laevas. Tunne on nagu see oleks üks suur hotell. Meie kajut oli neljane aga kuna see oli vaid meile siis sinna võõraid ei tulnud juurde. See asus viiendal korrusel, mis oli kajutitega korrustest madalaim. Allpool seda olid juba autodekid jm. Ülevalpool olid ka kajutid ja siis juba dekid kus asus meelelahutus. Kuni laeva väljmiseni vaatasime emaga kajutis telekat kus eesti kanalilt tuli film “Malev”. Kui laev liikvele läks, suundusin pildistama ja uurima ,kus miski on. Alguses oli kõik nagu pudru ja kapsad ja meelde ei jäänud kus otsas täpselt mis asub. Hiljem sai kõik selgemaks. Õhtul läksime emaga vaatama kontserdit ja showprogrammi. Mingil hetkel kuulutati välja auhindadega mäng. Ema õhtusel tõstsin käe. Mis see ikka nii hullu olla saab. Meestele jagati ühte värvi pallid, naistele teist värvi. Pallide peal olid numbrid, mille alusel mängijaid paaridesse jaotati. Minule sattus üks pikkade nisukollaste juustega arvatavasti Rootsi noormees, kes kohe mult küsis kas ma tean milles mäng seisneb. Loomulikult teadsin ma sama vähe kui kõik teisedki. Uuris veel kust ma pärit olen kuna laevas oli tõesti väga paljudest rahvustest inimesi ja siis hakati mängu seletama. See seisnes selles ,et kõik pidid tantsima ja meestel oli kaenla all ajaleht. Kui muusika vaikis pidid mehed kiiresti ajalehe ühe korra lahti tegema ja sellele istuma, naine pidi siis mehele sülle istuma ja kes olid viimased , need pidid mängust lahkuma. Meie langesime välja kas kolmanda või neljandana kuna tüüp unustas lehe lahti tegemata.Saime kumbki shokolaadi. Mängu ajal käis saalis ringi laeva fotograaf kes tegi pilte . Pildil olijad said neid siis hiljem endale tellida. Ema lasi minust tehtud piltidest väikese kollaazhi teha ja ostis selle välja. See on väga naljakas ja natuke jube pilt 
Rahast oli küll veidi kahju.
Hiljem tahtsin minna karaoket vaatama aga ema ei soovinud ning seal läksidki meie teed lahku. Olin solvunud ja tige kuna ema andis selgesti mõista ,et pean olema kajutis siis kui tema seda soovib. Trotsi mõttes lubasin endale ,et kajutisse ma sel ööl ega võib- olla ka järgmisel oma jalga ei tõsta. Sain tuttavaks paari tüdrukuga kellega oli väga tore ja lõbus.
Kaks järgnevat ööd olid täis tantsu ja toredat seltskonda. Üksi laeva peal olla oli üsna riskantne kuna seal leidus igasuguseid tegelasi ,kes olid üsna ühemõtteliste asjade peal väljas. Õnneks leidsin seltskonna ,kellega veetsin aega mõlemal ööl. Seltskonnas olles ei hakanud igasugused töllerdised üldse üritamagi. Oli veidi turvalisem. Inimesed selles grupis olid pärit väga erinevatest riikidest ja põhilne keel oli inglise keel. Eestisse naastes oli suht raske emakeelele ülegi minna ja veel praegugi lipsab jutu sisse palju inglisekeelseid väljendeid. Aga see pole mitte halb.
Käisin isegi karaoket laulmas. Üksinda see eriti hästi välja ei kukkunud kuna laulsin vist liiga vaikselt ja hääl ei tahtnud üldse välja kosta. Ehk on heagi ,et ei kostnud Teine kord laulsin koos ühe eesti paarikesega ja siis oli juba märksa parem ja julgem. Olen rõõmus ,et suutsin julguse kokku võtta ja nüüd selle kogemuse võrra rikkam.
Peale esimest ööd me Stockholmi linna epale ei läinudki kuna ema teatas kategoorilielt ,et tema muretses mu pärats terve öö, on magamata ja tema ei taha minna ringi koperdama. Üksi ma ka ei julgenud minna. Seltskonnast ei läinud vist keegi ja ega ma neid päeval kuskil ei näinudki. Ilmselt magasid kõik. Läksin siis ka peale hommikusööki magama ja lasin nii õhtul kella seitsmeni välja. Siois jällegist tuttavaid inimesi otsima , karaokesse ja diskoteeki. Nii see aeg läks. Järgmisel hommikul leidsin ,et paariks tunniks pole mõtet enam magama minnagi, vaatasin laeva aknast kuidas me Eesti vetesse jõuame ning läksin siis vastaval ajal hommikust sööma. Kui söödud mõtlesin ,et otsin üles need kaks tüdrukut ,et neilt kontaktandmeid küsida kuid ei suutnud leida. Veel alevalt maha minnes ootasin koridoris, et ehk suudab mul nad kinni püüda aga ma ei näinud kedagi. Õnneks leidsin nad hiljem orkutist
Ühesõnaga oli väga tore reis ja väga hea viis ennast argipäevarutiinist välja rebida. Ja tantsida, tantsida, tantsida
